Kadripäev.
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad.
Juba nimetusest selgub, et ringi rändasid ennekõike naised või naisteks riietunud. Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi “pikka pilliroogu mööda” taevast või kaugelt meie juurde.
16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks.
17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Kindlasti nii sulasidki kaks kommet ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev. Et vanadel algsetel seletustel ja põhjustel on tavaks ununeda ja seoseid luuakse alati käepäraste uuemate teadmistega, selle kohta on mitmeid näiteid ka kadripäevaga seoses. 19. sajandi rahvapärastes seletustes on arvatud, et see püha on näiteks vene keisrinna Katariina järgi oma nime saanud. Teise seletusena on oletatud, et kadripäev on seotud hoopis Martin Lutheri naise Katariinaga, kelle auks toimuvat perede külastamine ja andide kogumine.
Tatjana Ljubimova, eesti keele õpetaja